VIKERKAAREVÄRVILINE SEELIK

Väike mustlastüdruk näinud kord taevas vikerkaart ja palunud: „Emake, õmble mulle selline seelik!“

Nii, nagu vikerkaares on seitse värvi, on mustlasnaise traditsioonilise riietuse kõige unikaalsem osa pikk ja värvikirev seelik. Materjalidest on eelisatud shifoon, puuvillane või mõni muu õhuline kangas Tumedate, üksluisete toonide igavus ei ole sellisele seelikule omane -- kangad on erksavärvilised, lillelised vms. Seeliku matejaliks võib kuluda üle kümne meetri riiet, sageli koosneb see mitmest kihist. Seelik on pikk ja lai ja varjab jalad ka siis, kui seelik pea kohale kokku tõsta. Seeliku ääres võib olla rikkalik ja lendlev rüüs. 

Mustlasnaiste rõivastus oli sageli pilkupüüdev ja teravas kontrastis nii eestlaste kui venelaste riietega. „Naistel olid suured kolmekordsed pikad siidseelikud, kurinad kaelas ja kõrvarõngad kõrvas. Siidipluusid olid värvilised ja litritega, seelikutel veel volangid“ (Elviine H.). Mustlasnaised kandsid ka rohkesti sõrmuseid, paljudel olid ristid kaelas – nad ju õigeusku“. Suured, valdavalt punase-mustakirju õlarätikud andsid ainet võrdluseks. Just naiste riietuse põhjal kujunes osal kaasaegsetel arvamus, et „Mustlased on uke rahvas!“ (Anepaio, T. „Laat see ilmarahva pulm“ lk 116)

Loe ka artiklit "Seeliku lugu" 


KULDA JA KARDA

Kui pikk seelik peidab mustlasnaise jalad, siis pluusi tegumood lubab rohkem vabadust. Pluusil on tavaliselt laiad, avarad varrukad. Naised kannavad ohtralt ehteid – käevõrusid, keesid – peamiselt kullast. Seda mitte vaid ilu eesmärgil, vaid ka ehete väärtuse pärast – traditsioonide kohaselt väljendub jõukus kullast rahamüntides (galbi), mida kantakse kaelas või põimitakse juustesse. Mõned mustlased seovad puusale ka narmastega kirju, lillelise räti või rahavöö.
Mustlasnaistel on tavaliselt pikad juuksed, mida kantakse lahtiselt ja kaunistatakse lillede või muude juustekaunistustega (mündid, paelad).  Peale abiellumist katab naine juuksed rätikuga (diklo), mis on kuklal sõlme seotud.
Mehed kannavad kottpükse ja avaralõikelisi pluuse. Üle lohvaka pluusi kantav vest on samuti värviline ja kirev. Mõningatel juhtudel kantakse värvilist kaelarätti ning jõukust näitavad peened kullast ehted.

Riietuses kehtib abielunaistele siiani keeld kanda pükse. Pükste kandmist peetakse kogukonnas naeruväärseks, mis vanematele naistele võib kaasa tuua kogukonna liikmete halvakspanu. Mõnikord põhjendati seda märkides, et seeliku kandmine on “kogukondlik tava” ning pükste kandmist peeti romade kogukonna “kommete vastaseks”. (Naised Eesti mustlaskogukondades lk 24)

Ühe vana legendi järgi olid romad kunagi vabad linnud. Ühel päeval, kui nad lendasid maa kohal, nägid nad kullast paleed päikeses sätendamas. Maandusid, et seda lähemalt vaadata ja leidsid paleest kalkunid, kanad ja pardid, kes olid mustlaslindude imetabasest ilust lummatud. Nad meelitasid lindusid endi juurde jääma kinkides neile kauneid ehteid, kulda ja karda.

Peagi olid kõik linnud kaetud kuldsete ehetega. Ainult üks lind oli suutnud rikkuse kiusatusele vastu panna ja ei puudutanud kulda. Ta proovis veenda teisi linde õhku tõusma ja oma teele asuma, kuid asjata – keegi ei kuulanud teda. Raske südamega tõusis ta taevasse ja kukutas end alla kividele surnuks. Alles nüüd ärkasid mustlaslinnud ulmast. Nad tahtsid lendu tõusta, lehvitasid tiibu, kuid kuld nende küljes oli raske ja nad ei suutnud maalt lahkuda. Pardid, kanad ja kalkunid laulsid võidukalt -- nüüdsest hakkavad nad neid ilusaid linde pidama kuldsetes puurides.

Ootamatult langes paleesse väike punane sulg. Tuul tõstis selle õrnalt üles ja kandis paleest välja, kaugele mööda tolmuseid teid. Mustlaslinnud järgnesid sellele, kaotades ükshaaval oma suled, kuni neist said inimesed. 

Kuid oma hinges on nad siiani linnud, kes kunagi oskasid lennata...

Rumeenia, Trasilvaania romad, 2010. Autor: Milei.vencel








 
 (litsents: CC BY-SA 3.0 Wikimedia Commons


Kasutatud materjal:


Soome romade riietusest: