Mustlasmuusikat on raske
määratleda. Kas see on muusika, mida romad teevad ja mängivad isekeskis, oma
keeles? Või on see muusika, mis kohandatud kohaliku kultuuri ja muusikaga? Või on see ükskõik milline muusika, mis
sisaldab stilistilisi elemente, mida peame mustlasmuusikale iseloomulikuks?
Tegelikult õiget vastust ei
olegi. Rännates ja elades erinevates riikides, võtsid romad üle neid parasjagu
ümbritseva kultuuri ja muusika elemente, põimisid need enda omaga ja edasi
liikudes segasid selle kõik jälle järgmis(t)e rahvaste muusikaga. Seega võib
öelda, et mustlasmuusika on erinevate muusikate sulam ja samas on
mustlasmuusika elemendid mõjutanud ka paljude teiste kutluuride muusikat.
Seepärast tundubki meile vahest, et mustlasmuusikute pillist kostuvad helid on
nii kaasakiskuvad, tuttavlikud ja puudutavad sageli meie hinge rohkem, kui meie
oma rahvamuusika seda teeb...
Roma muusiku-pillimängija soolod
on kromaatilised ja voolavad, vabad, esineb palju improvisatsiooni. Kindlasti
võib öelda, et mustlasmuusika on väga emotsionaalne, seal on alati palju
draamat ja rohkelt „välgatusi“, nagu eluski. Mustlasmuusika on kirglik,
vaheldub kurbus ja rõõm. Muusikapalade puhul võib sageli täheldada aeglast
algust ja järjest kiirenevat rütmi, mis kulmineerub laulu-muusikapala teises
pooles või lõpus.
Kõige tähtsam on viiulimängija
(primàs), kes on orkestri juht ja solist. Tema mäng määrab tempo, meloodia,
pausid ja fraasid. Mustlasviiulit kui sellist pole olemas, mustlasviiuli
mängijad eelistavad tumeda tonaalsusega viiulit, mis võimaldab mängida väga
erilisi helisid ja kuulajale tundub, nagu oleks tegemist „mustlasviiuliga“.
Ungaris on viiuli järel teiseks
pilliks cimbalom
ehk dulcimer, mille mustlased tõid kaasa Pärsiast. Sellel pillil on
kõlakast ja keeled, mängija lööb väikeste „haamritega“ keelte pihta mängides
nii viiulile saateks rütmi. Haamrilöögid on järjestikused ja kiired ja see loob
mustlasmuusika stiilile iseloomuliku rütmi kõla. Ungari ja vene muusikas
mängitakse ka akordioni (nt tšaardaše puhul), Kreeka ja Ungari muusikas klarneteid
ja Rumeenias panflööti.
Venemaal mängiti mustlasmuusikat
näppepilliel, väga oluliseks instrumendiks kujunes mustlaskitarr ehk vene
kitarr, mis erinevalt Hispaania kitarrist (6 keelt) on seitsme-keelne (семиструнная
гитара). Kasutati ka vene lõõtsa –karmoškat.
Nii nagu muusikainstrumendid, on
ka erinevates riikides elavate romade muusika väga erinev, kindlasti võime
eristada näiteks Ungari,
Türgi, Kreeka mustlasmuusikat, flamenkot
ja jazzi..
Mustlasmuusikud muutsid populaarseks Ungari tšaardaše (csàrdàs), mis on
tavaliselt aeglase alguse ja kiire lõpuga muusikapala-tants. Üks tuntumaid
tšaardaše kogu maailmas on Vittorio
Monti „Csàrdàs“.
Eesti kultuuriruumile kõige lähem on aga vene mustlasmuusika.
Jätkub....
Allikad:
Linda Tanissaar „Mustlasmuusika“ (referaat/aastatöö) (2010)