Aleksandr Puškini poeem "Mustlased"

Poeem "Цыганы"
Aleksandr Puškin on kirjutanud poeemi "Mustlased", mis esmakordselt avaldati 1827. aastal. Poeemi loetakse Puškini üheks paremaks ja küpsemaks teoseks, seda eelkõige teose omapära ning psühholoogilise ja moraalse käsitluse poolest. Poeem on inspireerinud mitmete ooperite ja balletiteoste sündi. Tuntum neist on S. Rachmaninovi ooper «Aleko».

Poeem mõtestab romantismiajastul levinud "uhke üksiklase, allumatu" kontseptsiooni -- "looduslapsed", kes elavad nn tsivilisatsioonist eemal, on loodusega harmoonias, neil on lihtne ja ilus elu võrreldes ühiskonna korrale allunud õnnetutega. 

Käib ringi Bessaraabias
suur mustlasparv ja rännul rõkkab.
Jõekäärus täna õhtul maas
neil hele laagrituli lõkkab.
Nii rõõmus on see puhketund
kesk steppi tähistaeva helgis
ja miski looduslapse und
ei sega räbaldunud telgis.

Peategleane Aleko põgeneb mustlaste juurde steppi, võidab kauni mustlanna Zemfira südame ja ta võetakse mustlaste poolt omaks. Mustlanna aga armastab vabadust ka armastuses, mida Aleko ei mõista. Armukadedus viib lõpuks kohutava tragöödiani.
Poeemi lõpp purustabki romantismi ideaali vabaduses elavast õnnelikust ja sõltumatust inimesest ...

Poeemi epiloog lõpeb nii:

Kuid õnne pole teie leeris:
ka mustlastelgis magajal
on elupiina pime keeris
liig ähvardavalt lähedal.
Teil, tühja lagendiku lastel,  
on kannul ahastuse astel
just nagu kogu inimsool --
sest vapustavad tuulevired
ja suured saatuslikud kired
meid saavad kätte igal pool. 

A.S. Puškin "Luuletused ja poeemid" (Tallinn 1972)
Eesti keelde on poeemi tõlkinud Betti Alver 

Poeemi ainetel on valminud ka film "Aleko" (rež. Grigori Roshal). Zemfira osas Inna Zubkovskaja (vt pilti)


-------------------------------------------------

Veel võimalusi:

Poeemi esitavad näitlejad Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak ja Tõnu Aav. Vahepaladeks kaunid mustlasromansid. (ERR, 1999)
Kuula siit

Poeem on lavastatud kuuldemänguna (ERR, 1953)


Tellimine: Postitused (Atom)