Lugusid

Siin lehel on järgmised lood (allakeritavas järjekorras):

Kuidas mustlased üle ilma laiali valgusid
Varem olime me linnud
Kuidas jumal lõi romad
Roma vanasõnu
Mustlasmuinasjutte erinevatest riikidest
Mustlane ja 9 ronka
Viiuli loomine
Vaene mustlane
Muinasjutt sellest, kuidas mustlased maailma laiali läksid
Muinasjutt mustlaste pulmadest
Muinasjutt mustlaskuningast Pengast
-------------------------------------
Aleksander Puškini poeem "Mustlased"

Luuletused



Kuidas mustlased üle ilma laiali valgusid


See oli ammu. Sõitis mustlane oma perega. Hobune oli tal nõrguke kronu. Vanker aga oli kodinaid täis. Pere oli mustlasel suur, lapsi terve hunnik. Jõuab siis niisugust perekonda toita? Hobune tahab ka süüa, aga heinu pole kuskilt võtta. Peab varastama, aga see ei lähe alati korda. Niiviisi sõitiski mustlane mööda ilma, sai häda tunda: kedagi peale väikeste laste koormale istuda ei lubanud, muidu poleks kronu üle jõu käiva raskuse pärast hoopiski paigast liikunud. Kes oli vanem, see kõndis kannul. Kraamist ja lastest paisus koorem laiaks-laiaks, vankri äärelauad aga olid kitsad-kitsad, saad sa siis niisuguse koormaga hakkama? Kord vajub vasakule kiiva, kord paremale, kord kukub kastrul koormalt maha, kord potsatab paljasjalgne laps alla. Päevaajal, kui kõik näha, saab nii asja kui ka lapse üles korjata, aga või sa neid enam valvad, kui pimedaks läheb. Või kuidas valvatagi, kui on nii päratu hulk lapsi? Kuidas kõiki üle lugeda? Mustlane aga annab aina märale piitsa, sõidab ja sõidab aina edasi.

Nii see siis juhtuski: kord kaob üks laps koormast, kord teine. Terve ilma käis mustlane läbi, kõik maad risti ja rästi, ja kust ta iganes läbi sõitis, sinna tal lapsi jäi. Sellest ajast ongi mustlased üle ilma laiali valgunud.


Mustlane, ratsu, kuld, kurat ja surm : vene mustlasfolkloori
Valinud ja vene keelest tõlkinud Henn-Kaarel Hellat

Loomingu Raamatukogu 1986


                                   ------------------------------



Varem olime me linnud,


aga lindudest said mustlased. Kõigil mustlastel olid varem tiivad ja lendasime, nagu linnud ja sõime sama, mida linnudki. Sügisel, kui sudripe xi odjari – no ühesõnaga, kui väljas läks külmaks, tõusime õhku ja asusime teele kaugele Aafrikasse koost teiste lindudega. Kui tüdinesime ühest kohast, lendasime teise kohta, kui seal hakkas igav, lendasime jällegi edasi. Nii elasimegi.

Kuid ärge arvake, et meil oli kuldne elu. Puurilinnul on parem elu, sest tema peremees, rumal gadjo, hoolitseb ta eest – iga päev viskab terakesi. Aga vaba lind peab aina ise endale toitu hankima. Selle eest on ta vaba!

Vaevatuna näljast ja janust lendasime juba mitmendat päeva avara stepi kohal. Ja siis, ühel õhtul või õigemini videviku tulles nägime me enda all rikkalikud viljapõllud. Siin meie, see tähendab lindude vanem andis tiivaga märku, laskusime alla ja hakkasime nokkima raskeid ja rammusaid nisuterasid.

Sõime, sõime endid nii täis, et juba samal õhtul ei suutnud me oma teekonda jätkata. Siiasamasse jäime ööbima, aga hommikul hakkasime uuesti teri nokkima, sest ööga oli kõht jälle tühjaks läinud. Ja jällegi ei suutnud me tiibadele tõusta. Juba saabus lõuna, siis õhtu, aga meie olime endiselt samas kohas.

Möödus aeg, me võtsime juurde, suisa rasva läksime. Nüüd, isegi kõige parema tahtmise juures ei suutnud me lendu tõusta ja polnud meil ka enam selleks soovi. Harjusime küllase eluga, mis oli meile lausa meeltmööda – ei olnud vaja enam rännata mööda maailma – kõik mida inimene...see tähendab lind vajab, on siinsamas koha peal olemas. Varsti ei osanud me enam lennata, isegi lendu tõusmise sammud unustasime, hakkasime kõndima, ja seda aeglaselt ja lonkides.

Saabus sügis ja nisupõllud jäid paljaks ega toitnud meid enam nii nagu varem. Aga need terad, mis jäid maapinnale, aitasid meil kiiresti muutuda rottide ja hiirte sarnaseks. Mis meil muud üle jäi? Hakkasime endile toitu varuma nagu põlluloomadki. Kaevasime augud, vooderdasime, tassisime sinna toitu, mis meil muud teha, ja katsime augud pealtpoolt kinni. Siis hakkasime oksaraagudest ja õlgedest tegema osmikuid, et kaitsta end külma talve eest.

Töötasime nii kõvasti, et jalad muutusid meil tugevamaks ja jämedamaks, tiivad aga nõrgemaks ja lõpuks need muutusid käteks. Hüvasti vaba elu, hüvasti reisid kaugetele maadele!

„Aga meie, valahhia mustlased“, ütles lõpuks puro rom*, „oleme tänaseni jäänud lindudeks.“ Kui me oma telgi lagendikul üles paneme – meid lausa tõmbab kõrgele, mägede poole. Kui me läheme sinna üles, siis tahame me jällegi alla. Ainult et -- meil ei ole enam tiibu...

Kuid me teame, et kord tuleb päev, kui me jälle saame vabadeks lindudeks, seepärast elamegi me metsikut ja muretut elu!





Tõlge eesti keelde: Pille

Никогда не было тебя, Цыгания!
Миронец И.
Moskva 1961


Raamatu kaas


                                                    --------------------------------- 


Kuidas jumal lõi romad


Ükskord ennevanasti otsustas jumal luua inimese. Olles juba loonud päikese ja kuu teadis ta, et nüüd suudab ta luua inimese.
Jumal võttis pisut savi ja tegi sellest inimese savikuju. Kui ta oli piisavalt rahul tehtuga, pani ta kuju ahju küpsema. Ta arvas, et küpsemine võtab aega mõned tunnid ja kui ta oli ootamisest tüdinud, läks ta välja jalutama.

Kuna ilm oli ilus, unustas jumal ahjus küpseva kuju. Kui see talle meenus, tuli ta kiiresti tagasi ja leidis eest mustaks muutunud kuju. See oli küll küpsenud kauem, kui jumal oli kavatsenud, kuid ta puhus kujule siiski hinge sisse ning sellest sai mustanahaliste inimeste esivanem.

Seejärel otsustas jumal luua veel ühe inimese. Jälle asetas ta valminud kuju ahju küpsema. Seekord püsis jumal ahju lähedal, sest ta ei tahtnud, et kuju liiga kaua küpseks. Kuid jumal oli kannatamatu ja ta võttis kuju ahjust välja liiga vara – see oli valget värvi. Kuju oli küll küpsenud vähem, kui jumal oli kavatsenud, kuid ta puhus kujule siiski hinge sisse ning sellest sai heledanahaliste inimeste esivanem.

Jumal proovis veel kolmandagi korra ja tegi uue savikuju. Ta pani kuju ahju ja oli seekord väga ettevaatlik. Ta ei läinud jalutama, vaid istus ahju lähedal ning oli kannatlik ega võtnud kuju ahjust liiga vara välja.

Kannatlikkus tasus ära. Kui jumal lõpuks kuju ahjust välja võttis, nägi ta ilusat pruuni värvi inimest. Ta oli tulemusega väga rahul ja puhus kujule hinge sisse lisades seekord ka kõik oma kogemused ja tunded. Ja jumal otsustas, et sellest inimesest saab kõikide romade esivanem.



Roma keeles



                                                   --------------------------------

Vanasõnad



Kuna mustlaskeelt kirjapildis leidub alles alates XX sajandist, on sellel keelel väga pikk suuline traditsioon. Elutarkust ja õpetust anti edasi tarkade ütluste ja vanasõnade kaudu. Roma keeles nimetatakse neid „varjatud sõnadeks“.  Mõned vanasõnad (valahhi mustlaskeeles):


Našti garaves muca ande gono, lake vundžja ka-sitjaren-pe
Ei saa peita kassi kotti, küüned jäävad läbi koti näha = Tõde tuleb lõpuks ikka päevavalgele.

Maj kuč ekh šošoj ande tigaja de sar šov and´o veš
Üks küülik potis on parem kui kuus küülikut metsas = Parem varblane pihus kui tuvi katusel

Cikne čhavorre, cine bede; bare čhavorre, bare bede
Väiksed lapsed-väiksed mured, suured lapsed – suured mured

Na xanrrunde kaj či xal tut
Ära kratsi sealt, kust ei sügele = Ära tee tühjast kära. Ära kutsu häda kaela.

Rrom čorel khajnja, gadžo čorel farma
Mustlane varastab kana, (gajo) mitte-mustlane varastab terve farmi.

Tehara brišind dela, numa e balval šukjarela
Vihm võib tulla homme, kuid tuul kuivatab vihma = Pilve taga on alati päike

E balval či prindžarel kasko vurdon phurdel voj tele
Tuul ei tee vahet, kelle vankri ta ümber lükkab = Õnnetus /ebaõnn võib tabada igaüht.



Allikas: I. Hancock „We are the Romani People“.


                           ----------------------------------------

Muinasjutte erinevatest riikidest (audio)




Rumeenia mustlaste muinasjutt "Rännak surnuteriiki"



                          ----------------------------------------



Mustlane ja 9 ronka


Ennemuistsel aal, kaugel mägedes, väikeses majakeses elasid isa ja poeg. Nad olid väga vaesed ja sageli polnud neil isegi väikest leivapalukest suhu pista.. 

Ühel päeval, kui poeg istus maja ees, laskusid õuele 9 musta ronka. Üks neist lausus: „Tule lagendikule!“ ja seejärel lendasid kõik linnud kaugusesse.

Kesköösel läkski noormees lagendikule. Ta nägi seal rikkalikult kaetud lauda ja kaunist kuldjuukselist tüdrukut. Pidusöömingu ajal rääkis tüdruk, et nõid oli muutnud tema ja ta kaheksa venda mustadeks ronkadeks, tema isa ning kuldseks maoks muudetud teener pidid metsas elama.

Noormees ja neiu kohtusid nüüdsest igal öösel. Toidu, mida nad ei jõudnud ära süüa, tõi poeg koju isale. Seda oli kogunisti nii palju, et isa võis osa turule viia. Lugu ei meeldinud aga kõrtsmikule, kelle kasum nüüd oluliselt vähenes.

Vihane kõrtsmik hiilis öösel lagendikule ja lõikas noaga maha tüdruku kuldse patsi. Silmapilkselt kadus rikkalik söögilaud, tüdruk muutus rongaks ja lendas koos oma vendadega kaugele ära.

Noor mees sai kole vihaseks, ta lõi kõrtsmikku väga valusasti ja lennutas ta kaugele metsa. Siis korjas ta maast kuldse palmiku, pani selle kotti ning istus valama kibedaid pisaraid. 

Äkitselt nägi ta enda ees kuningat ja kuldset madu. Kuningas lausus: “ Järgne maole ja sa leiad mu tütre ning pojad. Nõidus lõpeb, kui sa võidad kurja nõia!“

Üheksa päeva ja  ööd käis noormees kuldse mao kannul. Lõpuks jõudsid nad kõige kõrgema mäe tippu. „Siin peame me ootama ronkasid! Ja valva hästi printsessi juuksepalmikut,“ sosistas kuldne madu.

Ja siis äkitselt ilmusid üheksa ronka, kõige väiksem neist istus noormehe õlale ja hakkas rääkima: „Annan sulle ühe oma sule, mille abil saad lennata teisele poole tulejõge. Oota ööd ja siis võid sa lennata!“ Lind lendas minema ja noormees laskus uuesti alla orgu, kus tulijõgi voolas.

Noormees nägi ka õunapuud, ilusad mahlased õunad okstel rippumas. Ta noppis neist ühe, sõi seda ja vajus puu alla magama.

Sel ajal, kui ta magas, muutis kuri nõid end konnaks. Ta kavatses ronida noormehe kotti, kus oli peidetud tüdruku kuldne juuksepalmik. Kuid kotti hüpates kohtus ta kuldse maoga ja karjus ehmatusest nii kõvasti, et äratas unest noormehe. 

Mees krabas konna tugevasti pihku, lehvitas ronga sulega ning tõusis õhku. Kui ta hõljus tulejõe kohal, viskas ta konna otse põlevasse vette. 

PAUHH!! Kõik läks ümberringi valgeks ja säravaks!

Noormees ärkas kaunis palees, tema ümber seisid tüdruk koos oma kaheksa venna ja kuningast isaga. Ka noormehe vana isa oli seal.

Peagi korraldas kuningas uhked pulmad, kus pidustustel ei olnud lõppu!


Tõlge eesti keelde: Pille

Multifilm inglise keeles (The Gipsy and nine ravens)




Viiuli loomine


Elasid kord vaene mees ja vaene naine. Neil polnud lapsi. Siis juhtus kord, et naine läks metsa ja kohtas vanaeite, kes lausus talle: „Mine koju ja lõika kõrvits pooleks,vala kõrvitsasse piima ja joo, siis sa sünnitad poja,kes saab rikkaks ja õnnelikuks."
Pärast neid sõnu vanaeit kadus, aga naine läks koju ja tegi nagu kästi.

Üheksa kuu pärast ta sünnitas ilusa poja. Kuid naine ei saanud kaua olla õnnelik; ta haigestus ja suri. Ka tema mees suri, kui poeg oli kahekümne aastane. Siis noormees mõtles endamisi: „Mis ma siin teen? Ma lähen laia maailma oma õnne otsima." Noormees rändas külast külla, linnast linna, aga ei leidnud kuskilt oma õnne. Viimaks ta jõudis mingisse suurde linna, kus elas rikas kuningas, kellel
oli imeilus tütar. Isa tahtis tütart anda naiseks ainult sarnasele mehele, kes midagi teeks, mida veel keegi maailmas pole näinud. Palju mehi katsus õnne, aga kuningas poos nad kõik üles; sest nad ei suutnud midagi korda saata, mida varem keegi poleks näinud.
Kui noormees seda kuulis, läks ta kuninga juure ja ütles: „Tahan su tütart omale naiseks; ütle mis pean ma tegema?" Kuningas vihastus ja lausus: „Sina küsid, mis
teha? Sa tead ju, et ainult see saab mu tütre, kes suudab midagi korda saata, mida varem keegi maailmas pole näinud. Et sa nii rumalasti küsisid, pead vanglas surema!"
Kuninga teenrid heitsid noormehe pimedasse vangikotta. Vaevalt nad jõudsid sulgeda ukse, kui muutus äkki valgeks ja ilmus haldjate kuninganna Matuya. See ütles noormehele: „Ära kurvasta, sa abiellud ikkagi kuningatütrega. Siin on väike kast ja poogen, rebi juukseid minu peast ning pinguta need kastile ja poognale!"

Noormees tegi nõnda, nagu käskis Matuya. Kui ta lõpetas töö, ütles Matuya: „Tõmba nüüd poognaga üle kastile pingutatud juuste." Noormees täitis käsku. Siis Matuya lisas veel: „Sellest kastist saagu viiul, mis teeb inimesi rõõmsaks ja kurvaks, nii nagu sa soovid." Pärast neid sõnu Matuya võttis kasti ja naeris sellesse, siis nuttis ja tema pisarad voolasid kasti.

Nüüd ta ütles noormehele: „Tõmba nüüd poognaga üle kastile pingutatud juuste." Noormees tõmbas. Ja siis voolasid kastist viisid, mis tegid südame kord rõõmsaks, kord kurvaks. Kui Matuya kadus, kutsus noormees sulased, laskis end kuninga ette viia ja ütles sellele: „Nüüd kuula ja vaata, mis ma olen saatnud korda." Ta hakkas mängima ja kuningas oli rõõmust meeletu. Ta andis noormehele oma ilusa tütre naiseks ja nad elasid kõik õnnes ja rahus.

Nõnda sündis viiul maailma.

Raamatust "Mustlaste muinasjutte" (Noor-Eesti Kirjastus, 1932)



Vaene mustlane


Elas kord vaene mustlane. Kord nädalas ta käis rikaste isandate juures kerjamas. Ükskord ta tuli ühe lesknaise juure ja mangus leiba. Lesknaine ütles: „Leiba ma
ei ole küpsetanud, mul on ainult nisuteri." Vaene mustlane ütles: „Anna siis mulle teri." Naine vihastus ja lausus: „Säh, siin on sulle teri!" ja viskas talle ühe ainsa tera.
Mustlane pani selle tasku ja lahkus. Lesknaine naeris.

Mustlane läks nisuteraga ühe isanda juure ja ütles: „Armas isand, annan sulle ühe nisutera; hoia see alles, ma tulen kohe tagasi." Kui mustlane tuli tagasi, oli isanda kana söönud nisutera ära. Siis mustlane ütles: „Kana on minu, miks ta sõi mu nisutera!" ja isand oli sunnitud andma talle oma kana. Mustlane läks naabri juure ja ütles: „Armas naaber, annan sulle selle kana, hoia teda hästi, ma tulen jälle tagasi." Ja kui ta tuli tagasi, oli kass söönud kana ära.

Vaene mustlane lausus: „Kass sõi mu kana ära, nüüd kuulub kass mulle!" Ja mustlane läks kassiga ära. Siis ta tuli ühe teise isanda juure ja ütles: „Armas isand, hoia mu kassi, ma tulen kohe tagasi." Kui ta tuli tagasi, oli isanda koer kassi puruks rebinud. Siis mustlane lausus: „Koer on minu!" ja läks koeraga minema. Mustlane andis koera jälle kellegi isanda hoolde ja ütles: „Armas isand, valva mu koera, ma tulen kohe." Aga kui mustlane tuli, oli koer surnud. Rikka isanda härg oli ta surnuks pusknud.
Mustlane lausus: „Härg on minu!" Isand pidi talle härja andma, ja mustlane lahkus. Nüüd ta tuli ühe rikka, väga tähtsa isanda juure ja ütles: „ Armas isand, annan sulle oma härja, ma tulen kohe tagasi." Kui ta tuli tagasi, oli hobune löönud härja surnuks.
Mustlane ütles: „Hobune on minu!" ja läks hobusega minema.
Nüüd kuningas tuli ja võttis mustlase hobuse, sest tema enese hobune oli haige.
Kärmesti ratsutas nüüd kuningas mustlase hobusel. Kui mustlane tuli kuninga linna, oli hobune kärvanud ja kuningas ütles: „Armas mustlane, sinu hobune kärvas ära, aga ma annan sulle palju, palju raha su lõpnud hobuse eest."

Ja kuningas andis mustlasele väga palju raha. Nõnda ta sai rikkaks. Kui ta jõudis koju, ta ei kerjanud enam, vaid elas õnnelikult väga ilusas majas ning abiellus lesknaisega, kes talle tookord andis nisutera.

Raamatust "Mustlaste muinasjutte" (Noor-Eesti Kirjastus, 1932)




Muinasjutt sellest, kuidas mustlased maailma laiali läksid

See juhtus väga ammu, nii ammu, et keegi meist seda ei mäleta. Rändas kord mustlane oma suure perega ilmas ringi. Tema hobune oli nõrk ja kõhetu, aga see-eest oli vankris palju varandust. Lisaks oli mustlase perekond tõesti suur – terve kuhi lapsi. Kuidas sa sellist peret ülal pead? Ning hobune tahtis samuti süüa – temale peab ju ka heina varuma.

Muinasjutu kirja pannud Polina Tcherkassova. Edasi saab lugeda blogist Epifanio



Muinasjutt mustlaste pulmadest

Peatus kord suur hulk mustlasi ühe mäejalami juures, panid oma ilusad telgid püsti ja lasid hobustel aasal vallatleda. Mustlaste seas oli kolm neidu meheleminekueas ning nende vanemad tahtsid leida tüdrukutele kõige paremad peigmehed. Nii läksid nad selle murega hõimujuhi ehk baró juurde, kes oli tark ja austatud mustlane.

Muinasjutu kirja pannud Polina Tcherkassova. Edasi saab lugeda blogist Epifanio






Muinasjutt mustlaste jumal Pengast

Igiammusel ajal elas seitsmendas taevas kõigi mustlaste jumal ja kuningas, suur ja kõikvõimas Penga. Penga kuldse tõlla ette oli rakendatud kaks valget hobust. Õilis Penga ei valitsenud mitte ainult mustlasi, vaid ka kõiki teisi inimesi maa peal. Ta oli otsatult rikas. Tööd teha polnud tal vaja ja nii ta sõitiski päevad otsa oma kuldse tõllaga. Mõnikord tõstis ta tõlda kõik oma lapsed ja vuras nendega mööda taevast ringi, sõites aga vahtis alla, et mida inimesed seal maa peal teevad.

Ühe niisuguse sõidu ajal läks tõlla esimene ratas katki. Ratast Penga parandada ei osanud ja sõitu katki jätta ka ei tahtnud Aga ilma rattata kaugele ei sõida, ja tõld kukkus seitsmendast taevast alla otse maa peale. Kukkus koos Penga ja kõigi tema lastega. Penga istus puu all ja ootas, millal teenrid kohale jooksevad, ta üles tõstavad ja lossi kannavad. Ootas Penga ja ootasid tema lapsed. Möödus päev, teine ja kolmas – ei tulnud mitte kedagi. Aga nagu kiuste kõrvetas päike nii halastamatult, et Penga nägu ja kõigi tema laste näod tõmbusid tumedaks.

Sellest saadik ongi kõik mustlased tõmmud ja laisad. Kui nad kuskile istuma jäävad, siis istuvad seal kurva lõpuni, ühe sõnaga, nii kaua, kuni nad sealt väevõimuga minema aetakse.
Eks mustlaste kuningas Penga aeti ka selle koha pealt minema, kuhu ta oli kukkunud. Tema juurde tuli viimaks keegi talupoeg. Kuna talumees ei teadnud, et ta ees istub jumal ja kuningas Penga, siis pistis ta karjuma:

„Kas sa, pime eesel, ei näe, et sa oled oma pesakonnaga kogu mu vilja ära sõtkunud!“ Kasi minema, tõbras niisugune, et ma teid enam siin ei näe!“
Penga katsus talumehele seletada,et tema pole mitte mõni hulgus, vaid jumal ja kuningas ise, et tema kuldse tõllaga juhtus äpardus, mistõttu ta seitsmendast taevast alla sadas... Aga kogu jutt oli ilmaasjata. Talumees ei tahtnud teda kuulatagi.
„Mis minul sellega tegemist!“ põrutas talumees ja ajas vuntsid vihaselt turri. „Ma juba ütlesin: tõuse üles ja keri heaga minema, muidu ässitan koerad kallale...“

Mis jäi mustlaste jumalal ja kuningal üle ... Korjas oma lapsed kokku ja läks lossi otsima. Aga kas kaotatud asja on kerge leida? Kaua hulkus ta mööda teid, otsis, küsis ja palus, kuid ei leidnud ei lossi ega seitsmendat taevast.

Penga sai aru, et niimoodi asi ei lähe, ja ütles oma suureks kasvanud poegadele: „Mu võsukesed, me oleme kaotanud oma kuningriigi ja meist on saanud kerjused. Et elada, peab sööma, et toitu saada, peab töötama, sest taevast ei lange meile midagi sülle. Seepärast hakaku üks teist sepaks. See on hea amet. Sepa kõht on alati täis ...“

Arvates, et sepaamet on kerge ja mõnus, läksid pojad omavahel koguni tülli: igaüks tahtis sepaks saada.

„Teine teie hulgast aga hakaku muusikameheks,“ ütles ilma taevata jumal ja ilma kuningriigita kuningas Penga. „Sest inimesed armastavad meelt lahutada.“

Nii kinkis Penga igale oma lapsele mingi ameti.

Tema juurde jäid kaks kõige nooremat, ent ka kõige jonnakamat poega. Nemad ei olnud millegagi nõus, iga ameti peale tõmbasid nina vingu.

Pengal oli neist kahju, ta ei tahtnud neid ilma tegevuseta jätta, ja seepärast ütles ta:

„Ma olen teie isa ja ma ei taha, et te mind kogu elu neaksite. Üks teist võtku tühi kaelkott ja mingu maailma armuande paluma, niimoodi hakakugi ennast toitma. Aga teine...“

Penga jäi mõttesse. Mis tegevust anda kõige nooremale pojale, kui enam ühtki ametit pole alles jäänud.

Selgituseks peab ütlema, et Penga istus pojaga metsaääres väikesel lagendikul. Äkki tuli metsast välja mesikäpp ja astus otse nende poole.

Penga naeratas: viimaks ometi on leitud amet ka kõige nooremale pojale.

„Näe, see ongi sinu kaaslane, pojake. Võta see karu ja rända temaga mööda maanteid. Tema toidab sind ja sina toidad teda!“


Katkend raamatust: V. Podgorets „Valge mustlane“