Romade filosoofia keskne mõiste on Romanipen – roma hing, roma kultuur. See on roma olemus, identiteet. See on romade väärtuste süsteem ja käitumiskoodeks, mis ütleb, mis on õige ja vastab traditsioonilistele roma seadusele. Nii nagu kõikide inimkonna seadustega, leidsid need tõsisemat järgimist "kunagi ammu" ja kaugetel aegadel. Tänapäevane liberaalne ühiskond on mitmed tavad, keelud, käsud ja traditsioonid minetanud. Siiski on nendest huvitav lugeda ja need aitavad meil mõista kultuure ja inimesi.
Delia Grigore, roma kirjanik ja filosoof, on romanipen´i defineerinud kolme sõnaga:
Phralipe – tähendab vendlust – vastastikust abistamist, vastastikust toetust, kuid ka vastastikust vastutust. Viimane tähendab, et kui sa ise ei vastuta oma vigade eest, siis kogukond kindlustab, et sa seda teeksid.
Pakiv – tähendus: au, usk, rahu, usaldus. Au ja usalduse saab ära teenida ainult läbi phralipe – vastastikuse abistamise, hoolimise ja vastutuse.
Baxt – õnn, saatus, usk saatusesse. Usk aitab teha vahet heal ja halval. Romad usuvad, et hea ja halb jäeti maale selleks, et siin valitseks tasakaal.
Traditsionaalse roma kultuuri filosoofia põhineb dihhotoomial – puhas ja ebapuhas (maxrime). Lapsed on „puhtad“, kuid nende puhtus kaob suureks saades. Siis usutakse, et keha ülemine osa on „puhas“, alumine osa aga „ebapuhas“.
Nii võivad lapsed kanda riideid, mis ei eralda keha ülemist ja alumist osa (nt kleit), samas täiskavanutele on see keelatud.Silmad, pea ja suu on „puhtad“ – sageli suudeldakse pereliikmeid suule näitamaks usaldust ja vendlust. Pea on õnne (baxt) ja au (pakiv) asukohaks. Pead tuleb kaitsta „ebapuhta“ eest. Näiteks rüvetad sa pead, kui seda kätega puudutad või kui seelik on tõmmatud üle pea. Naiste juuksed on kahes kuni kolmes palmikus ja kaetud rätikuga. Abielus naised kannavad pearätikut (dikhlo). Juukseid teiste nähes ei pesta ega puudutata, sest see on erootiline zhest.
Puhas ja püha on ka peaehe või kaabu. Kuna keha ülemine osa on puhas, võib naiste kantav pluus olla suurema dekolteega. Seevastu keha alumine pool peab kogu aeg olema kaetud nii naiste kui meeste puhul.
Traditsiooniliselt riietuvad roma naised pikkadesse seelikutesse ja ei kanna pükse või lühikesi seelikuid. Mehed aga kannavad pikki pükse, mitte lühikesi – usutakse, et põlved on inimekeha kõige sündsusetum kehaosa. Jalad ja jalasääred, samuti ka jalanõud on ebapuhtad sellepärast, et need kuuluvad keha alumise osa juurde. Ka luud on ebapuhas, kuna see on ühenduses jalgadest puudutatud põrandaga.
Toidu- või jooginõusid ei asetata põrandale, kuna neid võivad puudutada jalad või seelik. Naised ei kanna tavaliselt kleiti, vaid seelikut ja pluusi – see eraldab keha ülemise ja alumise poole. Samal eesmärgil pestakse eraldi pluusidest eraldi seelikuid ja pükse.
Keha, isegi nägu, ei pesta teiste nähes ja kunagi hoolitseti selle eest, et pesuvesi saaks visatud võimalikult kaugele eluasemest. Pesta on soovitav enne päikesetõusu või pärast päikeseloojangut, et mitte häbistada Päikest. Enne kellegagi kohtumist pestakse käed.
Naised ei pese oma nägu ega harja juukseid võõraste nähes.Ebapuhastest toimingutest (pesemine, WC-s käimine) ei räägita otse ega küsita vannitoa asukoha kohta. Sageli kasutatakse eufemismi (nt meeste puhul) „lähen vaatan, mis hobused teevad“.
Romad usuvad, et „ebapuhtale“ kuulunud või tema poolt puudutatud asjad on samuti „ebapuhtad“ ja nendest üritatakse eemale hoida või loobuda. Loomadest on "puhtad" metsloomad ja lambad, hobused, koerad ja kassid, "ebapuhtad" on aga kanad, sead ja kitsed, jänesed, ussid, konnad. Lehmad ja teised koduloomad on pühad ja loetakse pereliikmeteks.
Ebapuhtus viib kogukonnast väljaheitmiseni, mis on romade jaoks väga ränk karistus. Usutakse ka, et ebapuhtus viib haiguste, steriilsuse või isegi surmani. Need, keda peetakse ebapuhtaks (maxrime), ei või osaleda kogukonna üritustel, neid ei kutsuta pulma ja nad ei või teistega koos süüa – sest ebapuhtus võib levida kokkupuute teel.
Traditsionaalne roma seadus ei ole karistav (võrdluseks: kaasaja ühiskonna seadused karistavad süüdimõistetut). Roma seaduste puhul on kõige tähtsam, et ohver saaks kompensatsiooni ja ühiskond oleks jälle tasakaalus. Oluline on lepitus ja leppimine. Kris (kohus) võib väga tõsiste juhtumite puhul kuulutada inimese ebapuhtaks (maxrime) ja see viib väljaheitmiseni. Maxrime-d ei kutsuta kogukonna üritustele, tema tütardel on raskem abielluda ja temast saab nö heidik.
Refereering: Grigore, D. Purity and Impurity in the Traditional Romani Family