TABOR

Roma kultuur on väga tihedalt seotud ühe mõistega – tabor. Selles on ühendatud sajanditepikkused traditsioonid ja eluviis, mis tänapäeval ei pruugi enam otseselt avalduda, kuid elab edasi romade filosoofias ja kultuuris.

Tabor on kas perekond või perekondade ühendus, kes elavad koos ja seda nimetatakse  ka kumpaniaks. Tänapäeval on kumpaniaks ühes piirkonnas elavad romad. Vanasti sõltus tabori suurus mitmetest faktoritest. Näiteks rikastes ja rahvarohketes piirkondades olid suuremad laagrid (nt Kesk-Venemaa, Ukraina piirkond). Hõredama asustusega aladel olid taborid väikesed koosnedes 1-2 perekonnast (20-30 inimest).












Kõige olulisem tegelane taboris on juht või vanem, kes on autoriteet ja kohtumõistja. Tabori vanem määrab laagri rännuaja ja teeb muid olulisi tabori eksisteerimise ja toimetulekut mõjutavaid otsuseid. Selline juhifiguur on oluline eriti suuremates taborites. Väiksemates võib juhirolli täita perekonna pea või mõni muu teiste austust vääriv liige.
Juhti nimetakse roma keeles „phuro rom“, mis tähendab „vana inimene“.


Tabori kirjeldus Slovakkias 1930.-l (C. McCann „Zoli“ lk 68):


Kaugete puude vahelt tõusis suitsu ja kostsid hüüded. Lükkasime mootorratta lagendiku keskele, kus keeruliselt nikerdatud vankerelamud, kibitkad, seisid poolringis. [...] Rahvahulk paisus suuremaks. Mehed särkides ja rebenenud pükstes. Naised pikkades kleitides ja ehteid täis. Ilmusid lapsed, titad vastu rinda surutud. Mõnel tital olid punased paelad randmete ümber.
„See on ehitud maailm,“ sosistas Stransky, „kuid pealispinna all on see päris lihtne, küll sa näed.“
Keskealine pikkade hallinevate juuksekahludega mees Vashengo, astus läbi rahvahulga ja jäi meie ees harkisjalu seisma, käed puusas. --------------------

Veel kirjeldusi:

Kogu mustlaste kultuur oli kohalikele elanikele võõras ja silmatorkav. Elviine H. Meenutas nende saabumist: „Kümme patja vedruvankri peal, seal olid naised ja lapsed. Mehed kõndisid kõrval. Koerad olid vankri külge nööriga kinni seotud. [...]

[...] „Igas koormas oli kaasas kasekaigas ja kolmnurkne riie. Nendest löödi peatuskohas eest ja tagant avatud telk püsti. Telgipõrandale pandi vaip – selle peale padjavirnad ja tekid“ (Kaljo K.). Patjade rohkust meenutasid paljud küsitletud. Mustlaste jõukuse tunnusena märgiti, et neil olnud ikka „atlasstekid ja sulgpadjad“.



[...] Kohalejõudnud mustlaslaager elas oma harjumuspärast elu. Õhtul süüdati iga telgi ees lõke, millel valmistatid süüa, lõkkevalgel ka lõbutseti. (T. Anepaio „Laat – see ilmarahva pulm“ Lk 115)









Katkend artiklist:



Autor: Ralf-Aksel Anvelt

Alustades eluloolisi ülestähendusi, andsin lubaduse kirjeldada kohtumist Siberis
mustlastega, kellest olin lausa vaimustuses. Arvan, selleks on praegu sobiv
hetk, kuna olen siinse eluga üldjoontes tutvunud, samuti siinsete elanike ja
nende ellusuhtumistega enam-vähem kursis.

Ühel kevad-suvisel päeval olin traktoriga tööl põllul, külast poole kilomeetri kaugusel.
Läheduses kena kasemetsa salu. Päev kaldus juba õhtusse, kui teele ilmusid
mustlaste plaanvankrid presentkattega. Kasemetsa äärde asuti laagrisse. Hobused
rakendati lahti ja pandi laagri lähedusse sööma. Mustlaste hobused olid täielik
kontrast siinsete veoloomade, härgadega ja hobustega. Mustlaste hobused olid
imeilusad, õunikhallid ratsud. Hoburakmed läikivate vasknaastudega kaunistatud,
samuti ülejäänud rakmed. Härjaiketega võrreldes öö ja päev.

Peagi süüdati lõke ja kaunis riietuses mustlasnaine asus toimetama, tõenäoliselt
toitu valmistama. Aga mustlasparun, läikivates säärsaabastes ja neile vastavas
uhkes rõivastuses, võttis bajaani ja hakkas mängima. Traktorimürina tõttu ma muidugi
ei kuulnud tema bajaanihelisid, kuid kogu see vaatepilt nende kaunist riietusest,
õunikhallidest uhketest hobustest, pärlmutterläikelisest bajaanist moodustas
suurekontrasti siinsete elanike riietuse ja olmega.

Mulle avaldas see juhtum võib-olla sellepärast nii meeldejäävat mõju, et olin
nagu vabakäigu vang, kellel oli keelatud elukohast lahkumine. Mustlased aga vabad
nagu linnud, võisid rännata kuhu jumal juhatas. Muide, Nõukogude Liidus oli
mustlastel ka ära keelatud rändamine, aga egas iga Siberi soppi valitsuse karm
käsi ega valvas silm ulatunud. See oli üks kaunis mälestuskild mustlastest.